Tuesday, January 20, 2015

Lilled versus lilled

Suvelilledest olen juba eelnevalt juttu teinud, nüüd võtaks ette püsililled. Nimelt püsililled võivad elada rohkem kui kaks aastat. Igal aastal kasvatavad püsikud uuesti maapealsed osad, kuid neil säilivad maa-alused organid (risoomid, juured jne). Liike on ligi kümme tuhat ja muideks aianduse mõistes kuuluvad püsilillede alla ka poolpõõsad (lavendel, pune)!

***

Kuid mis eristab püsikuid suvelilledest?


1. Eluiga - suvelilled näevad elu ühe-kahe aasta jagu, püsikud rohkem kui kaks.
2. Temperatuur - suvelilled on harjunud vägagi soojas keskkonnas olema erinevalt püsikutest (kuigi ka nende hulgas leidub külmaõrnu).
3. Niiskus - püsililled ei vaja palju kastmist (juurestik aastadega tugevamaks muutunud), küll aga tahavad sageli saada suvelilled (juurestik nõrgem).
4. Kõrgus - suvelilled võivad kasvada kuni 2m kõrguseks, püsililled nii 0.5-1m kanti.


Vegetatiivsest paljundamisest siis nii palju, et enim soovitaksin mina paljundada püsikuid pistikute ja jagamise teel. Nende võimaluste kaudu on võimalik kiiresti ja korraga rohkem teha.  Jagada saab pea kõiki püsililli. Ja keeruline ka pole! :)



 Muhedad ja mahedad värvid poolvarjulisse ja toiteaineterikasse mulda:


1. must lumeroos (Helleborus niger)

2. harilik murtudsüda (Lamprocapnos spectabilis)
3. varjukivirik `Clarence Eliot` (Saxifraga umbrosa `Clarence Eliot`)
4. sarvkannike (Viola cornuta)



 





Päikselisse, kuiva ja toitainetevaesse mulda  tulevad mängu vähe tumedamad ja tuhmimad värvid: 

1. mandel-piimalill (Euphorbia amygdaloides L.)
2. harilik aubrieeta (Aubrieta deltoidea L.)
3. padjand-leeklill `Emerald Cushio` (Phlox subulata L. `Emerald Cushio`)
4. harilik härjasilm `Hosmariense` (Leucanthemum vulgare Lam `Hosmariense`)






Domineeriv roosa-punakas värv ja valge neutraalsuse värv mõjub varjulisse ja happelisse mulda päris ergastavalt ja puhtalt:

1. harilik leviisia (Lewisia cotyledon (S.Watson) Robins.)
2. tatari kermek e parkjuur (Limonium vulgare Mill.)
3. lamav talihali (Gaultheria procumbbens)
4. hall eerika (Erica cinerea)






Killuke päikest ja õrnust päikselisse ja liigniiskesse mulda:

1. hall eerika (Erica cinerea)
2. sulgjas rodgersia `Alba` (Rodgersia pinnata `Alba`)
3. harilik varsakabi `Multiplex` (Caltha palustris L. `Multiplex`)
4. haruline lursslill `Pink Spike` (Cimicifuga ramosa Nakai `Pink Spike`)








Kasutatud materjal 

Pildid (20.01.2015; 03.03.2015)

Tekst (20.01.2015)

1. Püsililled 
2. Sibullilled
3. Vegetatiivne paljundamine

Thursday, November 13, 2014

SWOTime suvelilledest "veidike", shall we?

Analüüsisin ja võtsin loodetavasti ka lihtsalt kokku meie aiakaunistustest - suvelilledest. 


***

Esmalt viisin läbi SWOT-analüüsi:





***


Suvelilleke nagu teisedki eluslooduse ringis osalejad saavad kuskilt alguse. Kust ja kuidas? Ühtedeks võimalusteks on teha skarifitseerimist ja stratifitseerimist. Mis need mõisted küll tähendavad? 

Skarifitseerimine ehk teiste sõnadega seemnete töötlemine kujutab endast protsessi, mille tulemusena vigastatud seemnekest laseb gaase ja vett läbi. Skarifitseerimist on võimalik läbi viia nii mehaanilisel, keemilisel kui ka termilisel teel. Mehaanilist skarifitseerimist kasutatakse tugeva ja tihedakestaliste seemnte puhul. Suurt hulka seemnekesi töödeltakse skarifikaatorites (spets. seade). Väheste puhul võib hõõruda või raputada (nt purgis) seemneid omavahel  segatuna liiva, kruusa või klaasipuruga. Ning siis tuleks läbi viia katse, kas seemned imavad vett (leotades mõne päeva). Kui õnnestus, siis ruttu-ruttu seemneid külvama, sest töödeldud seemned ei säili kaua ja on vastuvõtlikud haigustele!

* Keemilist skarifitseerimist tehakse paksuseinaliste ja tihekestalistele seemnetele. Selleks kasutatakse kontsentreeritud väävel-, lämmastik- ja soolhapet. Kuna tegu on hapetega, tuleb korralikult järgida ohutusnõudeid! Klaasnõusse tuleks valada seemneid (1 osa) ja hapet (2 osa). Aeg-ajalt tuleks segada ja vaadata protsessi kulgu. Töötlemine tuleks lõpetada, kui seemnekest on paberilehe paksune. Seejärel loputada voolava vee all seemned nii 10 minutit. Ja seemneid võib külvata või ka stratifitseerida. Kuna keemiline skarifitseerimine nõuab täpsust ja kogemust, tuleks eelnevalt teha proovipartiisi.

*Termilisel skarifitseerimise puhul töödeldakse seemneid keeva veega. Eelkõige tehakse seda liblikõielistele (tihedakestalised). Seemned pannakse 10-20 sekundiks keevasse vette ja siis külma vette. Tegevust tuleks läbi viia 2-3 korda. Selline protsess kutsub esile seemnekestal pragunemise.  


Võib ka teisiti seemneid töödelda. Nimelt stratifitseerimise ehk seemnete kihitamisel seemneid allutatakse soodsatele temperatuuri, õhurežiimi ja niiskus tingimustele. Kasutatakse sellist võtet liikide korral, millel on pikk puhkeperiood. Stratifitseerimine võib kesta kuni kaks aastat. Hea oleks seda teha keldrites või kaevikutes.
Kõigepealt tuleks teha turba- ja liivasegu (ehk substraat) 1:1. Seemneid tuleks lisada 1/3 vähem turba-liivasegust, ehk siis 1:3. Kuni paar korda kuus tuleks kontrollida ja segada (õhustada substraati), vajadusel lisada vett. Stratifitseerimist läbinud seemnekesed pannakse lumele ja kaetakse saepuruga näiteks, et vältida kevadist sulamist. Piirkonna temperatuur peaks jääma -1..-3oC vahele. Kui seemnetele on ilmunud idujuured, on stratifitseerimisperiood läbi. Enne kui külv läbi viiakse, tuleks seemned ära pesta ja jälgida, et nad oleksid niisked, sest nad on väga tundlikud läbikuivamise suhtes. Sellist võtet tehakse tulikaliste ja priimulatele.

Need ei ole ainukesed võimalused töötlemiseks, lisaks saab ka seemneid puhitada ja dražeerida.


***

Leian, et suvelilli ongi kõige mõtekam paljundada seemnete abil, sest seemneid on nii palju ja mõnest seemnest areneb ikka lill välja. Ka juurestik ja taim ise on tugevam ja kohanevad kliimaoludega suht hästi! Samuti need võtted, mis ma ülevalpool loetlesin, (vähemalt enamus) ei tohiks valmistada erilisi raskusi, ma usun. :)



***

Kasutatud allikad (13.11.2014):